Puidusöesamovar mõjub inimese kõikidele meeleorganitele korraga: maitsemeelele („suitsu“ tee maitse), lõhnatajule (suitsu aroom), kuulmisele (kütuse praksumine ja vee sisin keemisel), nägemisele (tuli, suits, aur) ning kompimisele (soojus).
Esteetiline mõju: puusöesamovar tekitab inimeses positiivseid tundeid — rahu, rahulolu, suhtlemisrõõmu, harmooniat, tasakaalu ja ajatunnetuse aeglustumist. Elektrilise veekeetja ülesanne on lihtsalt kiiresti vett keeta, samovar aga loob erilise meeleolu.
Vee pehmenemine: tänu suuremale vee ja kuumatoru kokkupuutepinnale ning pikemale kuumenemisajale (võrreldes elektrilise veekeetjaga) eraldub veest osa kaltsiumi- ja magneesiumisooli. Need võivad settida samovari põhja või ladestuda torule.
„Seitsmenda higini“ teejoomine: vanasti joodi kuuma teed kaua ja ohtralt, sageli moosi, mee, suhkru ja muude maiustega, eriti pärast tööd või külma ilmaga jalutamist. Ütlus „juua teed seitsmenda higini“ rõhutab, kui külluslik ja soojendav oli traditsiooniline hea teekultuur. See väljendab ka külalislahkust — külalist püüti teega tõesti kosutada, pakkudes lisa ikka ja jälle. Loomulikult on see kujundlik väljend, mitte soovitus juua põletavalt kuuma teed.
See sama „suitsu“ tee maitse: omapärane suitsune maitse ja lõhn tekib seetõttu, et kütuse põlemisel kondenseerub osa suitsugaasides olevast veest (mis on täidetud aroomidega) ja imbub kaanealusesse ruumi. Tänu vee pidevale ringlusele kuumenemisel seguneb see „vedel suits“ ühtlaselt kogu mahus. Võite katsetada erinevate kütustega — kadakavihtadega (nagu selles kuulsas multifilmis siilikesest), pärna-, kirsi- või õunapilbastega, et saada erinevaid maitsenüansse.
Samovaride vormid ajaloolises kontekstis: kaasaegsete uurijate järgi jagunesid eelistused ligikaudu nii:
-
Pits — väikeaadlikud
-
Ovaal — kõrgema astme ametnikud
-
Vaat — ohvitserid
-
Kaalikas — kaupmehed
-
Kera — vaimulikud
-
Purk — meistrimehed
On teada üle 300 erineva kunstmetallist samovari tüübi ja vormi.
Vett valati „ämbritäie kaupa“, tuld puhutakse „saabastega“: kuni 20. sajandi alguseni kasutati Venemaal kodust mahuühikut „ämber“ (umbes 12,3 liitrit). Samovarid polnud erand — „panna samovar poole ämbri peale“ (ehk 6 liitrit) oli tavaline. „Ämber“ jäi samovarikultuuri osaks nagu ka „dušnik“, „tulekoda“, „lisatoru“ — see muutus terminoloogia loomulikuks osaks.
Tuld puhutigi saapaga: külades, jahil või teel kasutati lihtsat, kuid üllatavalt tõhusat võtet — nahksaabas pandi kuumatoru otsa ja liigutati seda kiiresti üles‑alla, justkui improviseeritud lõõtsasid. Õhuvool suurendas tõmmet ja söed läksid kohe lõkendama.